Juhan Kivirähk: erakondade reitingutulemused räägivad selgelt rahulolematusest poliitikas toimuvaga
„Valitsus tegeleb pseudoprobleemidega, hoitakse kramplikult kohast kinni, keegi midagi otsustada ei julge,“ põrutas ekspeaminister Tiit Vähi selle nädala Maalehes. Varem on sarnaste mõtetega välja tulnud ka teised Eestis peaministri ametit pidanud mehed – Mart Laar ja Siim Kallas. Arvestades kriitikatulva, mis tänaseid valitsusparteisid ühelt poolt opositsiooni, teiselt poolt aga oma erakonna staažikate liikmete poolt on tabanud, pakuvad selle aasta esimese erakondade toetusküsitluse tulemused isegi üllatavalt vähe põnevat.
Tõsi, tasapisi kasvab konservatiivse rahvaerakonna reiting, kuid üldjoontes püsib poliitmaastik sarnases seisus nagu nägime enamiku eelmisest aastast: Keskerakond on teistest pikalt ees (26%), viimaste valimiste võitja ning tänane peamine valitsemisvastutuse kandja Reformierakond hoiab teist kohta (17%), sotsiaaldemokraadid ja Vabaerakond järgnevad paarisrakendina kolmandal-neljandal positsioonil (13%). Nüüd on nendega samale pulgale tõusnud ka EKRE (12%). Hapralt käib üksnes IRL-i käsi, kelle toetus on juba pikka aega püsinud valimiskünnise lähedal (7%).
Peamise muutusena võrreldes eelmise aasta lõpuga võibki esile tuua Konservatiivse Rahvaerakonna toetuse tõusu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ja Vabaerakonnaga võrdseks. Samas suurt arenguruumi nende reitingu tõusul enam olla ei tohiks, kui just nendega samas nišis tegutsev IRL päriselt pille kotti ei pane või Vabaerakond oma tänast orientatsiooni ei muuda. Küllap on konservatiivse poliitika pooldajate seas siiski küllalt palju ka neid, kes eelistavad pisut tasakaalukamat ja intelligentsemat poliitikategemise stiili kui seda kasutab EKRE.
Opositsioonierakondade summaarse toetuse ülekaal võrreldes valitsuskoalitsiooni erakondade toetusega on tänu EKRE tõusule ja Reformierakonna langusele kärisenud taas märkimisväärselt suureks: kui võimukoalitsiooni erakondi toetab 37 protsenti, siis opositsiooniparteisid tervelt 51 protsenti valijaist.
Küll aga tuleks oluliseks muutuseks lugeda nende vastajate osakaalu järsku tõusu, kes oma erakondlikku eelistust öelda ei oska (19% võrreldes 11 protsendiga detsembris). Lisaks väidab 10 protsenti vastajaist, et nad ei toeta kedagi, neli protsenti aga ei soovi oma eelistust välja öelda. Seega kokku 33 protsenti valimisealistest kodanikest jääb ülaltoodud protsentjaotuste arvutamisest välja. Kui arvestada, et ka üksikkandidaatide toetuseks antavate häälte osakaal on kasvanud, signaliseerib see selgelt valijate rahulolematusest poliitikas toimuvaga ning osutab raskusele otsustada, milliseid poliitilisi jõude tasub praeguses olukorras usaldada ja milliseid mitte.
Kui võtta arvesse ka need vastajad, kes toetaksid üksikkandidaate või parlamenti mittekuuluvaid erakondi, siis jääb parlamendierakondade toetajaist kõrvale tervelt 42 protsenti küsitletutest. Erakondade tegeliku toetajaskonna osakaal on seega 17% Keskerakonnal, 11% Reformierakonnal, 9% sotsiaaldemokraatidel ja Vabaerakonnal, 8% EKRE-l ja hädised 4 protsenti IRL-il. See tähendab, et valitsuskoalitsiooni selja taga on kokku kõigest napp neljandik kõigist valimisealistest kodanikest!
Paistab, et kauaoodatud põlvkonnavahetus Eesti poliitikas ei ole seni toonud kaasa midagi muud peale noorte kukkede praalimise, kelle kohta vanarahvas armastas öelda: „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“. Võimalik, et enesekeskse ja arrogantse hoiaku taga on sisemine ebakindlus – arusaam, et endale võetud vastutuskoorma ja ühiskonna poolt esitatavate väljakutsete keerukusega ei suudeta toime tulla. Lihtsam on manada ette tähtis nägu ning endale sisendada, et suuri muutusi polegi vaja ning piisab riigi „peenhäälestusega“ tegelemisest.
Kuid, nagu sedastab poliitikaguru blogi sellenädalane sissekanne: „kõik märgid viitavad, et koalitsioon püsib koos ja jätkab tiksumist … veel kolm pikka aastat.“ Ka tuntud suhtekorraldaja Janek Mäggi kirjutas Maalehes: “Meil on parim võimalik valitsus, kuni keegi suudab ja tahab teha parema. Aga praegu ei suuda ja võib-olla ei taha ka.“ See käib hästi kokku filosoofia ajaloos õpitud Hegeli tõdemusega, et „mis on tegelik, see on mõistlik“. Vähemasti niikaua, kuni keegi mõne uue mõistlikkuse tegelikkuseks muudab.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli