Tarja Halonen eestlastele: tahate või mitte, me oleme teie sugulased, ja vastupidi
Soome esimene naispresident Tarja Halonen rääkis intervjuus "Pealtnägijale", et Krimmi vallutamisega venelased alahindasid maailma reaktsiooni. Halonen usub, et kalevipojad ei ole eestlastele sugugi halvustav nimi ning et põgenike küsimuses peaks säilitama kainet mõistust. Viimaks selgitas Halonen, kuidas ta endale Medvedevilt kassi sai. Järgneb täispikkuses intervjuu.
Tarja Halonen oli omal ajal kümne mõjukama naise seas maailmas ja teda loetakse viie suurima soomlase hulka. 71-aastane Halonen on tõsine estofiil ja teadaolevalt ainus võõrriigi president, kes räägib eesti keelt. Samas on ta paljusid pahandanud oma kriitikaga eestlaste aadressil, eriti mis puudutab meie suhteid Venemaaga. Halonen ise leiab – kui sugulasrahvad teineteisele tõtt näkku ei ütle, siis kes veel?
Proua president, teid tuntakse märkimisväärse Eesti ja eesti kultuuri sõbrana. Kust see tuleb?
Natuke raske öelda, aga tegelikult oli Eesti tähtsal kohal ka minu kodus. Kui olin laps, siis minu isa – kahe sõja veteran – oli Eestist väga huvitatud. Toona, 50ndatel ei tulnud eriti uudiseid, ta püüdis kuulata sellist Naabri-raadiot. Ma ise käisin Eestis alles väga hilja, just siis, kui Nõukogude Liit oli lagunemas. Ma olin esimene ametlik Soome valitsuse esindaja teie laulupeol. See juhtus 1990.
Kuid kõige tähtsam oli kohtumine justiitsiminister Jüri Raidlaga, kellele ma rääkisin, et Soome on valmis aitama Eestit õigusteaduse arendamises. Tuntud naljakas lugu on, kuidas ma ütlesin – kui te teete uut põhiseadust, siis meil oleks spetsialiste, sest meilgi on uuendusi. Tema väga realistlikult – peaks vist küsima propuskit Moskvast. Mina – ei sealt tule midagi. Kui ma saadan teile kaks asjatundjat ja te kasutate neid nagu soovite. Aga sellised, kes oskavad põhiseaduse protsessi. Lõpptulemus oli see, et ta vaatas mind ja ütles (läheb üle eesti keelele - toim): "Proua Halonen, teie ettepanek on väga huvitav." Ja mina ehmatasin, et mul on valed andmed. Siis tormas tõlk vahele: "Ei, ei, proua minister, huvitav tähendab huvitavat."
Jah, soome keeles "huvittava" on naljakas.
Just naljakas või naeruväärne. Siis ma mõtlesin, et tuleb eesti keeles põhisõnavara ära õppida!
12 aasta jooksul ametis käisite Eestis korduvalt ametlikult, aga veel rohkem mitteametlikult. Kui ei ole saladus, miks?
Ma olen harrastanud maalikunsti, maali ja skulptuuri ning meil oli soome elukutseliste ja harrastajate rühm, mis on aastakümnete jooksul alati suviti kogunenud. Meil oli mõte minna seda proovima Eestisse. Tulime Eestisse ja sellest on palju lõbusaid lugusid ning me tegime seda siis mõned korrad järjest. Seal siis see keelevajadus kasvas, hiljem alustasin eesti keele õpinguid. See oli väga huvitav aeg, see oli nagu – nüüd võib otse öelda – naljakast filmist.
Mis mõttes?
Selline juhus näiteks. Läksime kohalikku toidupoodi ja siis sealt tuli - ma ei rääkinud korralikult ka eesti keelt - selline naine, kes pühib veriseid käsi põlle. (Ehmunult) Hirmus, mis siin toimub? Ei midagi, ta oli tagaruumis liha tükeldamas. See oli selline ühe-kahe töötajaga pood. Ta tuli meid teenindama ning kõik läks hästi. Aga see oli nii kodukootud! Teisalt oli see teie õnn, sest te pääsesite sellest 70-80ndate aastate hävitamistuhinast, mis oli näiteks Soomes, mis puudutas arhitektuuri ja muud. Mõnikord on vaesusest ka rõõmu.
Kas oli keeruline korraldada need mitteametlikud reisid. Mulle on näiteks räägitud, et oli sõit Abruka saarele ja turvamehed olid pisut närvis? See oli palju hiljem!
Siis, täitsa alguses, 90ndatel, toona ei olnud mingeid raskusi. Keegi ei teadnud, kes ma olen. Ühe korra me läksime Eestist Läti poolele, see oli 90ndate lõpus ja te olite taotlenud EL-i liikme staatust ja mina olin öelnud – ma olin siis vist välisminister – et kõiki tuleb kohelda individuaalselt. Rääkisin toona ka Helmuit Kohlile, et kui keegi on rase ja ootab kolmikuid, siis räägitakse kolmikutest, aga kui beebid sünnivad, on igaühel oma nimi. Neid ei kutsuta enam kolmikuteks. Lätlased pahandasid selle peale kohutavalt – sellest ei tule midagi, kas võetakse kõik baltlased korraga või mitte kedagi. Eesti liikus alguses palju kiiremini. Minu avaldus toetas eestlasi omal moel, ehkki see oli täiesti võrdne. Siis ma pidin sealt kunstilaagrist, sandaalid jalas ja seelik seljas, läksin toonase Läti presidendi sõideldavaks.
Mis on teie eredaimad või armsamad mälestused seoses Eestiga?
Inimeste suhtumine, eriti väljaspool Tallinnat. Tallinlased saavad natuke liiga suure annuse soomlasi ja ega ma alati ei ole rahul ka soomlaste käitumisega Pärnus, kes ka oleks? Mõelge inglastele Hispaanias või soomlasi ja eestlasi kusagil lõunamaa reisidel, kes alati ei käitu hästi. Aga suures osas on suhted avatud ja ütleme siis otse, kui kõik ei meeldi.
Kai Yallop, teie eesti keele õpetaja saadab tervisi.
Suurepärane!
Ta jutustas, et alustasite õpinguid 2001, te olite siis presidendi ametis. Miks just eesti keele õpingud?
Ma pean küll natuke teie rõõmu kärpida, öeldes, et alguses eesti keel ja siis vene keele õpingud. Mul oli natuke halb nali, ma ütlesin, et ju siis pean mina naabermaade keeled selgeks õppida, sest nende maade presidendid ei räägi soome keelt. Ega ka muide Rootsi kuningas. See oli üks diplomaatiline põhjus, aga Eesti puhul oli väga tähtis, et kui tuhanded ja tuhanded eestlased õppisid nõukogude ajal soome keelt, siis oli soomlastel täiesti vale ettekujutus, et eestlastel on lihtsam õppida soome keelt kui soomlastel eesti keelt. Küsimus on vajaduses ja tahtes õppida eesti keelt. Seetõttu ma olen nõudnud, et Eestis resideerivad Soome diplomaadid, Tallinna saadikud, nad peavad õppima eesti keelt ja olen isegi esitanud soovi, et oskaksid nii hästi, et saaksid läbi kodakondsuseksamist ja mõned on seda ka teinud.
Kas vastab tõele, et sundisite mõned oma kantselei inimesed kursustele?
(Noogutab kelmikalt) Ega seal kohutavalt sundima pidanud, kui nad teadsid, et president peab seda heaks. Seal hulgas oli teie tulevasi saadikuid.
Kui hästi te tegelikult eesti keelt räägite? Kas me saaks selle intervjuu eesti keeles teha?
No ei hästi. Ei, hästi. Aga ma saan aru piisavalt (vastab eesti keeles - toim).
Teid teatakse olulise Eesti sõbrana, aga mõned teie kommentaarid on tekitanud nördimust. Kommentaarid, mis puudutavad meie suhteid Venemaaga?
Kui ma ütlesin, et Eesti suhtub nagu naine vägivaldse abielu järel.
Või posttraumaatilise stressi?
Seda väänati igatepidi. Küll see pisut üllatas. Selles, ma ei tea, kas te märkasite seda Eestis, aga Soomes seda levitati ennenägematult nende poolt, kes tahaks, et Soome esitaks NATO liikmetaotluse. Tihti on nii, et ollakse kellegi suhtes sõbralikud, aga tegelikult tahetakse lüüa sellega kedagi teist. Ma mäletan, et seal oli palju seda. Ma ei öelnud kunagi, et see oleks kellegi konkreetse isiku suhtes, ma ütlesin, et Eesti ajalugu annab tunda. See, mida te nõukogude ajal üle elasite, selles ollakse nagu ette tundlikud. Paljudes asjades ja kogu aeg.
Räägitakse, et president Ilves oli nii nördinud, et katkestas teie suhted?
Ei, mitte päriselt. See on liialdus see suhete katkemine, aga küll te enda presidenti tunnete. Ega ka tema, kuidas öelda, oma tunnetes passiivne pole. Eks ka temalt tuleb spontaanseid reaktsioone. Aga ei hullu... minu arust on meil olnud üsna head suhted. Aga kui me võtame teise külje: Võib-olla see, et me julgeme näidata, et me oleme eri arvamusel, näitab, et suhted hakkavad stabiliseeruma. Me võime ju rootslaste kohta öelda peaaegu mida iganes. Nad ütlevad tagasi või siis ei hooli. Ma olen endiselt arvamusel, et see, mida peaksite vaatama – nõu kelleltki, kellelt te seda ei palunud – teie ühiskonnas torkab minule silma, et ajalugu annab nii tugevalt tunda. See on täiesti arusaadav. Soome iseseisvus 1917 ja meie kodusõda oli 1918. Tulenevalt minu suguvõsa taustast, isegi mitte poliitilisest taustast, me teame, kui raske oli välja tulla sellest, et oli vend venna vastu. Teisalt jällegi kogu see areng, mis oli Eestis ja pikaaegne okupatsiooniaeg, see oli iseenesest halb, aga selle mõju ühises kogemuses, seda on aeg-ajalt aimata. Areng on nüüd läinud väga positiivsesse suunda, Eesti ehitab oma identiteeti. Ajaloost ei saa lahti, ega selle eest põgenema ja seda ei pea unustama, aga ei tohi minna ka tulevikku selg ees.
Aga paljud Eestis leiavad, et Soome on olnud, ütleme, naiivne ja taltsas Venemaa suhtes?
Nojaa, Soomes on vana rahvamuinasjutt, mis räägib päikesest ja tuuleiilist. Nad vaidlevad, kumb saab mehelt pintsaku seljast. Nagu võite arvata, päike suutis pintsaku seljast saada, sest mees ütles, et "huhh, on palav". Kui tuuleiil tuli, tõmbas ta pintsaku ainult tihedamalt ümber. Nii nagu metsa hõikad - nii vastu kajab. Meil on erinev ajalugu. Me oleme muidu ka sellised, et me kakleme kõvasti, ütleme otse, võime solvata, aga siis me võime pärast seda sauna minna. See ei tähenda, et me oleme lipitsevad. Püüame lihtsalt hoida inimesed ja poliitika lahus.
See toob meid sujuvalt järgmise teema juurde. Te kohtusite korduvalt Venemaa tippjuhtkonnaga kuni Putinini välja. Kuidas te suutsite nendega head suhted luua. Paljud Lääne riigijuhid pole seda suutnud?
Väino Linna sõnadega – meil on selline suur rahvuseepos "Siin Põhjatähe all", kus öeldakse – pea meeles, et vaatad teisele silma samalt kõrgusel. Silmade kõrguselt, ei alt üles ega ülevalt alla. See mõjub enamikule inimestest. Ükskõik, mis selle teise suhtumine on. Ei tohi karta, aga ei saa ka solvata või olla ülbe. Ma ei oska ka ise veel hinnata, palju oli kinni olukorrast ja palju oma oskustest, aga vähemasti meie diplomaadid ütlesid, et ma olin suhteliselt sirgjooneline/selgesõnaline.
Putin võttis kõne vastu, kui Tarja Halonen helistas?
Jah ja helistas ka ise. Minu meelest Putin ja Bush said omavahel hästi läbi. Neil oli natuke samasugune naljasoon ja stiil. Neile meeldis natuke šokeerida, olid väga macho'd. Aga kui seda taipad, et Bush tuli Texasest ja Putin tollase Leningradi töölislinnaosast, siis ei olda väga peened, ja mina tulen Helsinki Kallio linnajaost.
Selles kontekstis räägitakse pea alati teie kassidest Venemaalt?
Aa, Medvedevi kass. Lugu on selline, et mul on olnud väga ammu kassid, mis tuleneb sellest, et kui meie lapsed pidid valima koerte või kasside vahel, siis nad valisid mugavuse põhjusel kassi - ei tahtnud tõusta igal hommikul, et neid õue viia. Meil oli kaks kassi, vanema nimi oli Rontti - naljakas nimi, tõeline rontti oli - ja teine oli Mishka, sest tütar tahtis anda nime Moskva karu järgi. Mishka suri ära ja venelased küsisid, kas nad võiksid anda kassi. Ma ütlesin ei, Rontti on nii vana kass, tema enam teise kassiga ei harju. Siis kui Rontti suri, nad teatasid kohe, et neil oleks nüüd anda kass, mis on Medvedevi kassi poeg ja kassiema enam sellest ei hooli, ta on kiirelt kasvanud. Ta on üsna iseteadlik vene leedi, see meie kass. Siis ma ütlesin, OK, me ei mõelnud nii ruttu võtta, aga täitsa tore, kui saame kauni Siberi metskassi.
Võttes arvesse need head isiklikud suhted, kui šokeeritud te olite agressioonist Ukrainas?
Ega ma seda ette ei ... Agressioon oli muidugi üllatus, kuid seda pinna all olevat pinget oli näha, mida kõik kindlasti tundsid. Ma arvan, et see Krimmi vallutamine, venelased alahindasid maailma reaktsiooni, sest see oli neile... see oli selline nõukogude mõttemall, et omal ajal Nõukoguse Liidus Hruštšov andis selle Ukrainale ja nemad nüüd leidsid, et võtavad selle. Seal, ma usun, juhtus poliitiline valearvestus. See on asi, mida on üsna raske parandada. Selle levik nii suureks probleemiks oli hullem, kui ma arvasin. Sellest hoolimata, et me kõik, kes me oleme Ukrainaga kokku puutunud, teame, et ukraina rahvuslik identiteet on veel üsna habras. Ma arvan, et see pole enam kellegi kätes. Kõik on teinud vigu, venelased esimesena, aga seejärel samuti minu meelest EL ja USA.
Milliseid vigu?
Seda ma ei hakka... see on praeguste otsustajate asi otsustada. Aga ütlen vaid seda, et kõik peaksid tunnistama, et on mindud ühest probleemist teise. Seda ma ütlen, et me peaksime toetama ukrainlasi, et nad suudaks end kokku korjata, sest nad ise peavad sellel maal elama. Nemad on keskne. See, et meil teistel on seal probleem, asi, mida me ei tahaks näha siin Euroopa südames, see on teine asi, aga nemad elavad seal! Nemad jäävad sinna. Seetõttu me peaksime aitama ukrainlasi.
Aga kuna teie tunnete Putinit või tundsite, mis tema mõtetes toimub?
Ega mina tea. Me oleme kokku leppinud, et võimul olev otsustab oma asjad ja teeb oma asjad, peab ette vaatama, et mitte sekkuda. Ma olen öelnud ameeriklastele ja ütlen nüüd Eesti toimetajatele, et parim viis teada saada, mida Putin mõtleb, on temaga vestelda.
Aga näiteks Venemaa lennukite või laevade piiririkkumised on pea igapäevased, kui murelik te olete?
Nüüd viimati olid ameeriklased ja olid 15 minutit meie poolel. Minu meelest peaks kontrollima lennuõpetust nii idas kui läänes. (muigab) Need on asjad, mida peavad mõtlema teie Toomas Ilves ja meie Niinistö.
Kuidas te kommenteerite Eston Kohveri juhtumit?
See on kaitsepolitseinik, kes rööviti...? Lühidalt öeldes, ei tunne piisavalt detaile, et annaksin kommentaare.
Muide, kas tea teate, mida tähendab Kalevipoeg?
Vähemalt šokolaadi.
See on üks peategelane meie rahvuseeposest...
Tean-tean.
... tänapäeval tähendab see samuti Eesti ehitajat Soomes?
See on palju parem nimi, kuna meie oleme alati pekkad Norras. Need on alati naljakad lood, see pekka on alati pisut naiivne ja nii edasi...
Aga mis juhtuks, kui neid kümneid tuhandeid eestlasi Soomes ei oleks?
Teatud valdkondades tekiks ilmselt tööjõupuudus.
Maailma mastaabis on Soome väike maa, Eesti veel väiksem, kas me peaksime veel rohkem kuidagi ühinema?
Ei. Me oleme EL-is. Euroopa maadest on isegi Saksamaa väike. Ma kohtusin hiinlastega, kui ma olin välisminister ja pidin rääkima inimõigustest. Ma võtsin sama Väino Linna põhimõtte, et tuleb vaadata võrdsel kõrgusel silma. Hiinlased ütlesid, et nad on valmis vestlema, kui räägime võrdsetel alustel. Neid oli üks miljard ja mina esindasin siis EL-i ja väikest osa sellest. Ma ütlesin – jah, sobib hästi, räägime võrdselt. Ma rääkisin vähemuste õigustest ja siis Hiina vastaspool ütles, et nad arvestavad vähemuste õigusi, aga mitte iga väikese killukese. Mina – aga neid on 80 miljonit. Nende jaoks oli see kohutavalt väike hulk, kuigi see on sama suur kui Saksamaa.
Praegu on üks suur väljakutse pagulaskriis. Iga päev toimub kohutavaid asju, sadu või tuhandeid sureb, kuidas see probleem lahendatakse humaanselt?
See on kindlasti üks meie suurimatest väljakutsetest. Just täna hommikul lugesin, et Austrias leitud veoautos oli 70 lämbunud Süüria põgenikku. Võib öelda, kas tõesti keegi ei suuda piirata neid inimkaubitsejaid. See on üks küsimus. Teine küsimus on, et ega inimesed ei lähe meelega nende inimkauplejate juurde, kui neil on ohutum võimalus asi lahendada. Parim viis oleks, et nad ei peaks üldse minema omalt maalt. Minu meelest on viimase aja meediakanalite intervjuud väga head, kus need inimesed räägivad, et nad ei ole mingid väga rikkad, nad on tavalised inimesed, kellel on olnud töö, tulu ja peresidemed ja nüüd nende olukord oma maal on muutunud nii halvaks, et nad teevad mida iganes. Me saame neist põhjustest aru.
Vabandust, et segan vahele, kuid mida me saame teha, et see ei jätkuks?
Minu meelest EL-i mõte sellest, et see koorem võidakse jagada, ma olen seda meelt, et alguses kindlasti, sest Kreeka, Küpros või Malta või Itaalia ei saa nendega hakkama. Aga ma rääkisin ka selle pärast algsest olukorrast, et me peame saama parema kontrolli nende põhjuste üle. Kuidas see tehakse maades, kus möllab ISIS või muud sellist, see on pikk protsess ja peab lähtuma sellest, et meil on ajutised meetmed, millega me saame neid inimesi, kes on selles pagulaste voolus, saame neid inimlikult kohelda ja siis teiselt poolt püüda mõjutada põhjusi, et see lõpeks. Mingeid imelahendusi ei ole. Minu meelest ei ole mingit imelahendust, seetõttu peame meie eurooplased suutma vaadata kannatusi oma ukse all ja teha mida peame. Ma loodan, et me saaksime Euroopa südametunnistuse ärkvele, Euroopa meetmed ja siis ka Soome ja Eesti peavad tegema oma osa.
Soomes on perussuomalaiset, Eestis EKRE, USAs Donalt Trump. Peaaegu igal maal on mingi liikumine või partei, mis on põgenike vastu, kuidas see teile tundub?
Mulle tundub, et on inimesi, kellel tekib selline normaalne paanikareaktsioon. Uksed ja aknad kinni ja keegi ei tule meile. Me teame kogemusest, et nii ei ole võimalik. Ameeriklased katsetasid seda Mehhiko piiril. Lõpuks nad tulistasid tulevaid põgenikke. See ei ole mingi lahendus. Seetõttu andis Obama illegaalselt maale tulnutele kodakondsuse. Minu meelest, kui Merkel nüüd teatas, et Saksa ei saada tingimata esimese riigi kaudu tulnud põgenikke, on see hea. Samas peab nägema, mille üle inimesed protestivad, nad protestivad selle vastu, et nende hulgas on ka „elatustaseme põgenikke”. See on naljakas sõnaühend, aga me oleme ise uhked selle üle, et Rootsi või USA on saanud meilt head tööjõudu ja selle asemel tõusnud. Sama moodi nagu eesti töömees on vajalik ja lugupeetud meil. See piir emigratsiooni ja elatustasemepõgeniku vahel on üsna hämar. On kaks asja – inimesed liiguvad elu parandamise eesmärgiga, aga on teised, kes lahkuvad, sest olukord on nii halb.
Aga, vabandust, kui mures te olete sellest, et on selline äärmusliikumine?
Muidugi ma olen mures. Aga ma loodan, et ma ise ei ole süüdi paanikareaktsioonis ja ma püüan sellest kirjutada, täna viimati ühes Soome ajalehes, et rahva kuulamist tuleb teha mõistusega ehk teisisõnu – ei tohi kütta inimestes paanikareaktsioone, vaid poliitilistel otsustajatel on kohustus öelda – saan aru su murest, analüüsime koos, miks sa mures oled, mida saab teha ja et ka need inimesed, kes siia tulevad, on ka inimesed. Ma loodan, et me saaksime Euroopa südametunnistuse ärkvele, euroopa meetmed ja siis ka Soome ja Eesti peavad tegema oma osa.
Mida võiks Eesti õppida Soomelt või vastupidi?
See on keeruline küsimus. Vähemalt mõistma teineteise huumorit. Selleks on kultuur hea viis. Ma ise olen olnud mõned aastad sõprusühingu, Tuglase seltsi juhatuses ja meie meelest selline täiesti tavaline tegemine on üks hea viis tundma õppida. Selles mõttes vaatan ma optimismiga meie ühisesse tulevikku nii EL-is kui kahe eri riigina ning kahe eri rahvana. Suures globaalses maailmas on meil üsna vähe sugulasi. Seetõttu ma tahan öelda eestlastele: tahate või mitte, me oleme teie sugulased ja vastupidi. On siiski päris tore, kui on sugulased.
1943. aasta jõulupühal töölisperes sündinud Tarja Halonen on tõeline karjääripoliitik. Lõpetanud ülikooli juristina, alustas Halonen ametiühingutööl, liitus siis sotsiaaldemokraatidega ja on alates 1979. aastast olnud paramendis või ministritoolil.
Pärast esimese Soome naispresidendina ametisse vannutamist aastal 2000 tekkis talle tänu Rootsi ajakirjandusele hüüdnimi Muumimamma, mille ta väidetavalt rõõmuga vastu võttis. Kuulus Ameerika telekoomik Conan O’Brien tegi enda ja Haloneni sarnasusest menuka sketšide seeria, mis kulmineerus nende kohtumisega Helsingis.
Halonen abiellus juba presidendina oma pikaaegse naabrimehe Pentti Arajärviga. Mõlemal on eelmisest kooselust laps ja nad on nüüd mitmekordsed vanavanemad. Oma Eesti-lembust demonstreeris Halonen ametiajal korduvalt, näiteks pidas riigikogus kõne eesti keeles. Samas torkas ka silma, et ta sai hästi läbi Vladimir Putini ja teiste Vene liidritega, mille üks tõestus on, et Haloneni kodus elab peaminister Medvedevilt kingiks saadud kass.
Halonen, keda ühel hetkel peeti arvestatavaks kandidaadiks ÜRO peasekretäri kohale, töötas viimati külalislektorina USAs Harvardi ülikoolis ja kuulub mitme väärika organisatsiooni juhtkonda, alustades maailma naisjuhtide nõukogust ja lõpetades Tuglase seltsiga. Augustis avati tema kodurajoonis, Kallios Haloneni auks park.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Greete Palmiste