Alo Lõhmus: vahetame Reformierakonna Kallase vastu
”Reformierakond on justkui töönarkomaanist kontorispetsialist, kes on end kohustustega nii koormanud, et rabab, nina arvutis, hommikust õhtuni, nädalavahetused ja riigipühad kaasa arvatud, kuni viimaks murdub,” leiab Alo Lõhmus oma kommentaaris ja teeb ettepaneku oravad puhkama lasta.
Mõne päeva pärast täitub 25 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Veerand sajandit on väga pikk aeg ning küllap tehakse sel puhul rohkelt kokkuvõtteid käidud teest ning saavutatud tulemustest. Kindlasti rõhutatakse, et sisemajanduse koguprodukt on pikkade aastate jooksul kasvanud nii palju, elanikkond vähenenud naa palju ning Eesti üldine tuntus maailmas on seejuures kõvasti suurenenud.
Mina tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele arvule. 25 iseseisvusaastast on viimased 17 möödunud Reformierakonna valitsuse all, kusjuures lõviosa sellest ajast on Reformierakond olnud peaministripartei. Nii pika järjepideva võimuperioodiga on Reformierakond püstitanud ajaloolise tippmargi ning vahe senise rekordiomanikuga – Eestimaa Kommunistliku Parteiga, kes suutis võimu hoida 50 aastat – väheneb iga päevaga.
Konstantin Päts oma kuueaastase vaikiva "ajastuga“ on Reformierakonna kõrval juba poisike – ainuüksi Andrus Ansip hoidis riigitüüri poole kauem. Kui meile 1991. aasta 20. augustil näis, et võime sündiva vabariigi palgeis ära tunda Lagle Pareki, Tunne Kelami, Mart Laari ja Edgar Savisaare näojooni, siis nüüdseks on vabariik eksimatult omandanud Reformierakonna mänedžeride kindlameelse ilme.
Tõepoolest, kas me sellist riiki tahtsimegi?
Demokraatliku riigikorra üks tunnuseid on võimu regulaarne vaheldumine, tänase opositsiooni homne tõusmine valitsusse, et ülehomme taas opositsioonipingil puhata. Eestis on see demokraatlik ringkäik takerdunud. Probleem on selles, et ka see takerdumine on tingitud täiesti demokraatlikust põhjusest – Reformierakond on nimelt kogunud valimistel nii palju hääli, et on saanud kogu aeg võimaluse valitsuses jätkata.
Reformierakonna "häda" näibki olevat selles, et ta on liiga hea. Reformierakond on justkui töönarkomaanist kontorispetsialist, kes on end kohustustega nii koormanud, et rabab, nina arvutis, hommikust õhtuni, nädalavahetused ja riigipühad kaasa arvatud, kuni viimaks murdub. Ülemustele ja kolleegidele on selline spetsialist käepärane augutäide üha uute ülesannete täitmiseks, kuid tegelikult tuleks ületöötanud kolleegi aegsasti märgata ning talle kasvõi mingi kavalusega õigel ajal puhkust anda.
Ka Reformierakonna liigestest kostab viimasel ajal ärevakstegevat kriginat ning tema töölaua tagant hõljub kerget higilõhna, mis reedab sisemiste pingete kogunemist. Kas me tõesti tahame, et Reformierakond ühel päeval pauguga lõhki läheb?
Selle vältimiseks tuleks meil, kodanikel, ja ka teistel parteidel, pead kokku panna ning Reformierakond lõpuks ometi väljateenitud opositsioonilisele puhkusele saata. Õnneks on Reformierakond – nagu ka töönarkomaanid sageli alateadlikult teevad – ise selleks hea võimaluse välja pakkunud.
Andrus Ansip on öelnud, et kuna Reformierakonnal on juba nii peaministri kui ka Euroopa Komisjoni voliniku ametikohad, siis ei saa talle poliitilise loogika järgi kuuluda ka presidendi ametikoht. Ometi on just Reformierakonnal kõige rohkem presidendikandidaate, tervelt kolm tükki. Kui neist näiteks Siim Kallas riigikogus või valimiskogus presidendiks ära valitaks, siis Ansipi osutatud poliitilise loogika kohaselt peaks see Reformierakonnale kaasa tooma peaministritooli kaotuse.
See olekski kõige parem, mis juhtuda saab. Kahekümne viie aastaseks ehk juba kaheldamatult täisealiseks saanud Eesti Vabariik saaks värske pilguga oma samme seada, vabana algkoolipõnnile omasest hirmust tulumaksu määra tõstmise ees ja multifilmidest ammutatud kiindumusest ebaloomulikult õhukesse riigiaparaati.
Reformierakond võiks pärast kosutavat puhkust metsatalus või palmisaarel tagasi saada oma kunagise reipuse ja teotahte. Ning teenekas riigimees Kallas saaks oma karjäärile ilusa punkti panna. Harva pakub elu poliitikutele võimalust teha otsus, millel on nii palju positiivseid tulemusi.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar