Hille Hanso: Iraagi kristlased vajavad majanduslikku, poliitilist ja sõjalist tuge
Süüria ja Iraagi kodusõjad ja religioosse äärmusluse kasv Lähis-Idas mõjutavad jõuliselt sealsete põlisrahvaste saatust. Ühena paljudest on hammasrataste vahele jäänud Idakiriku kristlik põlisrahvas assüürlased.
Iraagi Kurdistan püüdleb aina selgemalt iseseisvuse poole, teenides maailma poolehoidu ühe peamise ISIL-i ehk daeshi vastasena nii Süürias kui Iraagis. Vähem on kogu kaoses uudisekünnist ületanud Põhja-Iraagi aladele jaotunud Idakiriku kristlik põlisrahvas – assüürlased – kelle kogukond kannatab kriitilises julgeolekuolukorras tõsiselt ja vajab kiiresti välisriikide majanduslikku, poliitilist ja sõjalist tuge. Suur osa kogukonnast vajab nüüdseks ka uut alalist elupaika välisriikides.
Konservatiivsed Iraagi sunniidid leiavad, et elu ISIL-i kontrolli all on aktsepteeritavam kui šiiitliku valitsuse all ning keskvõim heitleb liitlaste ja vaenlastega nii siseriiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Alates Saddam Husseini kukutamisest 2003. aastal on assüüria kristlaste olukord Iraagis järk-järgult veelgi halvenenud. Abiorganisatsiooni Assyrian Aid Society Iraagi juhi Ashur Sargon Eskrya sõnul olid Saddami Ba’athi terrorivalitsuse ajal kõik ühtemoodi kannatajad – nii sunniidid, kurdid, assüürlased kui jeziidid.
Hinnanguliselt elas sel perioodil Iraagis umbes 1,4 miljonit assüürlast, kelle ajalooliseks elupaigaks viljakad Ninive väljad ja Mosuli linn. Viimase dekaadi jooksul on aga konfliktid sagenenud uute võimule pürgijate poolt, tapetud ja röövitud on preestreid, poliitikuid, õpetajaid. Üle on võetud assüürlastele kuulunud maid ning väidetavalt püütakse ümber kirjutada isegi kohalikku ajalugu, rikkudes assüürlaste ajaloopärandit ja õhkides nende vanimaid kirikuid eesmärgiga rõhutada, et neil pole Iraagi aladele õigust. Tagakiusamises on süüdistatud nii sunniite, šiiite kui ka kurde, kuid pidevas kaoses on võimatu õigust saada. Praeguseks on assüürlaste kogukond Iraagis kahanenud umbes 400 000 inimeseni. Suur enamus on pagenud kas USA-sse, Kanadasse või Euroopasse. Rootsis on assüürlaste arv umbes 100 000 inimest, osa on piirkonnast lahkumiseks näiteks Türgis ootel. UNESCO on kuulutanud assüürlaste uus-aramea keele ohustatud keeleks.
Siseriiklikultki pole olukord talutav. Praeguseks on kurdide ambitsioonide ja ISIL-i rünnakute eest põgenenud oma kodudest Iraagis umbes 200 000 assüürlast, kes on paigutatud Põhja-Iraagi küladesse ja pagulaslaagritesse. Näiteks Mosuli linnast ja Ninive väljadelt, mis on juba aastapäevad daeshi kontrolli all, pageti ülepeakaela, jättes maha kodud, ärid, tootmised. Paljud kaotasid lisaks viimase dekaadi tagakiusamistele ägenenud terrorilaines veel pereliikmeid ja kogukonnakaaslasi või viibisid äärmuslaste käes vangistuses, kus neid vägivaldselt islamisse pöörata üritati või piinati ja alandati.
Põgenenutel on sisepagulase staatus, mis ei võimalda taotleda varjupaika Euroopas ega mujal maailmas. Viisataotluste sisseandmiseks lääneriikidesse on näiteks Türgis asuvatest saatkondadest antud kohtumiseks aegu aastasse 2023 ja sealt edasi. Assüürlaste esindajate sõnul on ka nende kogukonnast vähemalt 50 inimest hukkunud Vahemerel, üritades jõuda Itaalia rannikule. Muid, turvalisi võimalusi Euroopasse jõudmiseks neil pole.
Humanitaarabi saatmine kas või ühekordse projektina on suureks abiks. Probleemi ulatuslikkuse tõttu taotles MTÜ Mondo Eesti välisministeeriumi eelarvest rahastuse kahesuunalisele projektile, mille üks osa keskendubki eelkõige assüüria pagulaste olukorra leevendamisele ja kaardistamisele Põhja-Iraagis. Humanitaarabimissioonil joonistusid teravalt välja põlisrahvuse esmased ja pikemaajalised vajadused.
Esmalt oleks Iraagi sisepagulaste aitamisel vaja leevendada olukorda sedavõrd, et inimestel jätkuks lootust Iraaki jääda. Toiduabi programmiga said seitsesada peret esmavajaduste katteks suhkrut, õli, spagette, konserve, juustu, jahu, seepi, pesupulbrit, teed ja tomatipastat ning ühest abipakist jätkub perekonnale 20 päevaks. 1500 last saab suve lõpus kätte koolitarvete paki. Abipakid võeti tänuga vastu, kuna vahendid on pagulastel ka söögi ostmiseks äärmiselt napid.
Siiski on peamine, mida esimeses järjekorras peamise probleemina välja tuuakse, tööpuudus. Inimesed, kes enne omasid poode, ärisid, põllumajandusmaid ja töökohti, on neist nüüd määramatuks ajaks, võib-olla ka alatiseks, ilma. Tööpuudusega kaasnevad aga mitte üksnes majanduslikud, vaid ka sotsiaalsed probleemid, mistõttu tasuks edasistes programmides kaaluda töövõimekuse tõstmist valdkondades, mis ei ole seotud asukohaga, näiteks IT-alaste koolituste läbiviimist koos arvutiklassidega, õendust, pedagoogide koolitusi ja muid lastega seonduvaid teenuseid, sealhulgas ka traumajärgset teraapiat, kuna paljud on näinud pealt sõda ja surma ja konflikte ning katkenud on koolitee.
Pikemas perspektiivis on oluline assüürlaste toetamine autonoomse ala loomisel, eeskujuks Kurdi Regionaalne Omavalitsus. Läbirääkimised ja töö ses suunas oli Asüüria Demokraatliku Liikumise poliitikute sõnul aktiivne veel 3 aastat tagasigi, kuid sisepinged riigis, Süüria kodusõda ja seejärel ISIL-i mõju progresseeruv kasv purustas needki lootused. Praeguseks on Ninive väljadele kavandatud assüürlaste kohaliku omavalitsuse territoorium täielikult ISIL-i kontorolli all ning kohalikest sunniitidest on paljud daeshiga ühinenud. Assüürlaste kogukonna pidevast tagakiusamisest tulenev kahanemine Iraagis vähendab survet autonoomia saavutamiseks iga päevaga ning on neid, kes väidavad, et kristlust Iraagis enam võimalik päästa ei ole. Iraagi kaasava ühiskonna ülesehitamine, mis võtaks arvesse etnilisi ja usulisi vähemusi, peaks olema miski, mida lääneriigid Iraagi valitsuselt pidevalt nõuavad. Kuna tegu ei ole üherahvuselise riigiga, siis tuleks rääkida võimalikest autonoomiatest suurematele rahvusgruppidele, nagu assüürlased on välja pakkunud, et säilitada sedasi riigi terviklikkust ja püsimajäämist ning meie moraalne kohus on seda toetada.
Lisaks võiks aidata toetada assüürlaste kaitsevõimekust. Praegu on assüürlastel umbes neljast tuhandest vabatahtlikust koosnev üksus, mis loodi võitluseks ISIL-iga, kuid see on alarahastatud, alavarustatud ja vähese treenitusega. Puudu on esmasest enesekaitse võimekusest ja see võimaldab hästivarustatud ISIL-il regioonis kiiresti ja suurema vastupanuta tegutseda. Ashur Sargon Eskrya kirjeldab olukorda nii: „Iraagi armee suurim nõrkus on tema koosnemine erinevatest rahvustest ja uskudest sõduritest, kes ei usu ühtse keskvõimuga Iraaki, igaüks hoolib enda kogukonnast. See oli ka põhjus, mis ISIL-i rünnakute ajal väed vastupanuta põgenesid,“ kirjeldab ta vajadust autonoomiatega riigi ja enda eest seista suutvate rahvuste ideed. Ta võtab meie intervjuu kokku nukra filosoofiaga: „Vahel ma mõtlen, et me peaksime kogu rahvusena Iraagist pagema, et leida endale kodumaa mujal. Aga kuhu minna? Tahaksime olla Iraagis, kuid on tunne, et Iraak ei taha meid.“
Eesti Vabariik saab olla abiks, et assüürlased ajaloolisele kodumaale jääda saaks. Kuid me saaksime neile ka uut kodumaad pakkuda.