Andres Herkel: katuseraha ja parlamenditöö allakäik
Riigieelarve koostatakse valitsuses ning parlamendile on jäänud võimalus jagada vaid peenraha. Ning sedagi ei jagata praeguse süsteemi järgi läbipaistvalt ega võrdselt, kritiseerib Vabaerakonna esimees Andres Herkel nn katuseraha jagamist – aga deklareerib, et erakond ei loobu sellest.
Niinimetatud katuseraha jagamist riigikogus peetakse iidvanaks traditsiooniks, aga mõned vanemad poliitikahaid mäletavad veel aegu, kui riigikogu liikmetel oli rohkemgi õigust riigieelarve kujunemisel kaasa rääkida.
Praeguseks on kujunenud olukord, kus nii riigieelarve kui ka sellele eelnev eelarvestrateegia koostatakse valitsuses ning riigikogu sekkumine on minimeeritud. Parlamendile on jäänud võimalus jagada peenraha. Viisakamas keeles kutsutakse seda regionaalseteks investeeringuteks, rahvasuus katuserahaks.
Esimene probleem, millest katuseraha kõneleb, on niisiis parlamentarismi allakäik.
Üks poliitilise allakäigu element tuleneb ka katuseraha jagamise viisist. Vähim, mida nõuda, on läbipaistvus ja kõigi riigikogu liikmete võrdne kohtlemine.
Kui sellist raha juba jagatakse, peaksid kõik riigikogu saadikud olema võrdsed.
Selleks ei peaks need ettepanekud tulema riigieelarve eelnõu kolmandale lugemisele viimasel hetkel ja laua alt. Hoopis põhjalikumalt saaks ettepanekute sisusse ja otstarbesse süveneda, kui need jõuaksid eelarveprotsessi hiljemalt teisel lugemisel.
Ning kui sellist raha juba jagatakse, peaksid kõik riigikogu saadikud olema võrdsed. Seni käib see küll nõnda, et koalitsioon riisub koore.
Tuleva aasta eelarvesse esitasid koalitsioonifraktsioonid regionaalseteks investeeringuteks ettepanekuid igaüks enam kui miljoni euro eest ja opositsioonierakonnad kõik 300 000 euro ulatuses. Eelmisel aastal seevastu lülitas Reformierakond Vabaerakonna regionaalsete investeeringute jagamisest praktiliselt välja ehk meie osa oli väga väike.
Kas oleks mõeldav või otstarbekas kõrvale astuda ja öelda, et meie seda mängu ei mängi, sest reeglid on valed?
Eksivad need, kes väidavad, et Vabaerakonna seisukoht katuseraha osas ei ole järjepidev. On küll, sest aasta tagasi olime kriitilised ja oleme kriitilised ka nüüd. Aasta tagasi me osalesime nende rahade jagamisel ja osalesime ka nüüd. Muutus vaid summa suurus ja tõesti mitte meist olenevatel põhjustel.
Kas oleks mõeldav või otstarbekas kõrvale astuda ja öelda, et meie seda mängu ei mängi, sest reeglid on valed? Ma üldjuhul ei pea boikotti poliitikas heaks vahendiks. Ka riigikogu igapäevases töös ja lausa töö- ja kodukorra seaduses on palju laiduväärset, aga see ei tähenda ju, et kriitik ise loobub selles töös osalemisest.
Jah, me hea meelega muudaksime katuseraha ehk regionaalsete investeeringute jagamise viisi. Paraku üheski seadusesättes katuseraha mõistet ei ole ja seega ei ole võimalik esitada ka eelnõu praeguse korra muutmiseks. Küsimus taandub sellele, kuidas muuta mitteformaalseid kokkuleppeid, mille alusel senine rahajagamine on käinud?
Just rahanduskomisjoni esimees peaks olema esimene, kes otsib lahendust, kuidas riigikogu rolli eelarvemenetluses tõsta.
Rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin ei peaks rääkima, et Vabaerakond on lõpuks katuseraha põhimõttest aru saanud ja selles osalema hakanud. Me saame sellest väga hästi aru, nagu me saame aru ka kartellierakondade soovist, et Vabaerakond kas ei saaks üldse raha või kui saab, siis tema suu oleks kinni topitud.
Aga just rahanduskomisjoni esimees peaks olema esimene, kes otsib lahendust, kuidas riigikogu rolli eelarvemenetluses tõsta ning teha nii, et regionaalsete investeeringutega ei kaasne läbipaistmatus, häälte ostmine ning ühtede erakondade eelistamine teistele.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli