Kätlin Konstabel: hulk tegemata meediatööd – kuidas testida presidenti
”Kui presidendikandidaatide rahvale presenteerijad oleks üritanud mõelda rohkem sellele, kuidas saada kandidaatide olulistest omadustest parimal võimalikul viisil aimu, oleks valimiskogule laekunud nende presidendiks sobivuse kohta oluliselt rohkem väärt infot kui niisama teada-tuntud teemadel küsimuste kordamise kaudu,” kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel oma arvamusloos.
Mäletate seda stseeni filmist „,Mehed mustas“, kus Will Smithi kehastatud tegelane pannakse koos mitmete tublide ohvitseri moodi inimestega mingeid teste tegema? Nad kõik istuvad äärmiselt ebamugavates toolides, paberi jaoks pole alust ollagi, toimub üldine nihelemine. Smith on ainus, kes tuleb mõttele ruumi keskel leiduv laud enda juurde sikutada, et normaalselt kirjutada saaks. Ühtäkki oli testitegemise tavapärasest olukorrast saanud hoopis tohutult informatiivne käitumiseksperiment.
Presidendivalimiste kampaaniaga seotud saateid vaadates, kuulates ja lehte lugedes olen imestanud ühe asja üle – et kellelgi kajastajatest pole tulnud pähe kontakti võtta personalivaliku- ja otsingu firmadega. Et küsida, kuidas teeks nemad oma suurte kogemuste juures kindlaks, kes oleks see kõige parem president.
Tõesti, see pole tavaline personalivaliku olukord – sest otsuse selle kohta, kes presidendiks saab, teevad ühed inimesed, aga infot, mis selle otsuseni viib, edastavad hoopis teised. Kui personaliotsingufirmadel olla vahel kombeks valituks osutunud kandidaadile, kellest poole aasta jooksul selgub, et ta antud ametisse ikka ei sobi, asendaja leida, siis presidendiga nii teha ei saa.
Seega on päris oluline küsida, et kuidas võiks laekuv info olla maksimaalselt kvaliteetne hea otsuse tegemiseks ja minimaalselt oleks emotsionaalset eksitavat müra.
Mängime personalivaliku mõttega
Presidendile vajalike kompetentside ja omaduste kohta saab aimu, kui vaatame põhiseadusest talle ülesandeks pandud kahtekümmet tegevust.
Lastagu välispoliitika asjatundjatel lisaks kirjeldada lühidalt seda, mis kõige halvemal juhul võib viie aasta jooksul maailmas toimuda ja kuidas tuleks Eesti presidendil seal toimetada. Riigi siseelusse puutuvaga tehtagu samamoodi.
Kui presidendiametist tulenevad kindlad ja võimalikud tegevused on teada, saamegi neist saab tuletada vajalikud isikuomadused, saab koostada hea kandidaadi profiili. Kirja saanud omadused võiksid olla võimalikult selged ja üheselt mõistetavad. Kui öelda näiteks „moraalne majakas“, siis peaks selge olema, kas mõeldakse eeskujulikku isiklikku elu, kõnedesse pandud kõlavaid põhimõtteid või midagi hoopis kolmandat – muidu tekib suur segadus.
Omadusi sai ilmselt täitsa mitu ja küllap mõned neist on vastasmärgilised. Kuna universaalset inimest ei leidu ka presidendikandidaatide seas, siis võiks taas eksperte appi võttes teha omadustest pingerea – ühed on kriitilisemad kui teised.
Järgmine vaatenurk võiks olla see, kas tegemist on muudetava või pigem stabiilse, võib-olla lausa kaasasündinud omadusega. Presidendikandidaat ei pruugi näiteks olla mingi valdkonna valmis ekspert, aga teadmised on omandatavad – seega on määrav küsimus, milline on inimese loomupärane nutikus, õppimisvõime ja ka soov ise targemaks saada.
Edasi
Kui meil on teada vajalikud omadused, tuleks neid kandidaatidel nüüd kuidagi mõõta – see on koht, kus valimiste kajastajad peaksid tegema tõhusat mõttetööd. Sest hindamine ja mõõtmine pole lihtne.
Mingis olukorras on see, kui lasta inimesel endal hinnata oma loomujooni (olgu siis isiksusetesti abil või vesteldes), päris hea viis temast pilti saada. Paraku on antud juhul tegemist olukorraga, kus kandidaatidel on kange soov end väga heas valguses näidata. Seega objektiivset pilti enesekohased hinnangud praegu kohe kindlasti ei anna. Saame vaid aimu sellest, kuidas presidendikandidaat arvab, et ta võiks rahvale ja eelkõige valimiskogu liikmetele meeldida – millist käitumist, hoiakuid ja teadmisi tuleks selleks demonstreerida.
Endal ühe või teise ülipositiivseks peetud omaduse rõhutamine annab aimu sellest, et inimene ei häbene ennast kiita, mitte tingimata selle omaduse tõelisest esinemisest. Kõik me teame ka, et arukuse ja teadmiste hindamisel õppeasutused millegipärast ei usu väga sellesse meetodisse, et lihtsalt küsida suurelt või väikeselt õpilaselt, kas tarkust on piisavalt.
Kui inimeste enda arvamist kõrge sotsiaalse soovitavusega olukorras usaldada ei saa, siis tulevad appi teiste hinnangud. Need põhinevad aga alati lünklikul infol, mis on seotud keskkonnaga, kus konkreetse inimesega on kokku puututud või mis allikaist teadmisi saadud (näiteks laste iseloomu hindavad vanemad ja õpetajad ei ole kaugeltki alati selle osas üksmeelel, sest nad näevad last väga erinevates olukordades). Organisatsioonides lastakse inimest hinnata nii sama taseme kolleegidel kui ka alluvatel ja ülemustel, siis saab pilt täielikum.
Seega, oletagem näiteks, et kui presidendile vajalikuks omaduseks peetakse kiiret otsustusvõimet, siis võiks kandidaadi selle omaduse kohta küsida erinevatelt inimestelt – mitte ainult tema abikaasalt või endiselt sõbralt, kellest korraga on saanud suur vaenlane ja kes väga tahab rääkida.
Hea meetod inimese omaduste üle otsustamiseks ja tulevaste käitumiste ennustamiseks on muidugi tema seniste tegemiste vaatamine. Kas konkreetne kandidaat on siiani tegutsenud edukalt olukordades, kus on läinud vaja kas või sedasama näiteks toodud kiiret otsustusvõimet või nutikust? Tõsi, see hindamismeetod ei arvesta, et kandidaadid on erineva vanuse ja kogemustepagasiga – nii saavad kõik, kes Eesti taasiseseisvumise ajal juba aktiivselt tegutsesid, enda isamaalisust, kindlameelsust ja pingetaluvust selle ajaga illustreerida, noorematel taolist võimalust pole.
Kompenseerimaks antud puudujääki võib ühe või teise omaduse või teadmise kindlakstegemiseks panna inimese kujuteldavas personalivaliku protsessis olukorda, milles hakkamasaamiseks on tal seda omadust lihtsalt kiiresti vaja. N-ö laboris loodud olukord pole eales sama kvaliteediga kui reaaleluline, aga mingit infot ikka saab.
Milleks see kõik?
Milleks kogu see mõttemäng, võib nüüd küsida. Selgitan.
Mulle näib, et kui kandidaatide rahvale presenteerijad oleks üritanud mõelda rohkem sellises võtmes (oluline omadus – kuidas me sellest parimal võimalikul viisil aimu saame), oleks võinud saada nende presidendiks sobivuse kohta oluliselt rohkem väärt infot kui niisama teada-tuntud teemadel küsimusi korrates.
Küsimus või kandidaadi ette pandud ülesanne, usutlus kellegi kolmandaga võiks olla kokku pandud selge sihiga – saada teada midagi uut, tõesti olulist selle inimese ja tema arusaamiste kohta. Kui tahetakse teada, kellel kandidaatidest on mingit olulist omadust rohkem või vähem, söödetagu neile ette võrdses koguses vastavale omadusele sihitud küsimusi või kas või mängulisi eksperimente. Muidu meenutab see olukorda, kus ühel inimesel lastakse nutikuse tõestamiseks akadeemilise teste teha, teisele aga antakse kätte aabits (sest testi ei viitsinud kuskilt otsima minna) ja kolmandalt küsitakse, et kui targaks ennast pead.
See pole lihtsalt see, et oleks kena ja viisakas kandidaate võrdselt kohelda. Eksponeerimise efekt – mida rohkem mingi objekt inimeste silme ees figureerib, seda rohkem kipub see meeldima – ei toimi mitte ainult reklaamimaailmas, ikka mujal ka.
Kui läheb närvi, pole tingimata süüdi
Jah, võib testida ka olulistele kohtadele kandideerijate stressitaluvust. Küsida isiklikke, kiuslikke, miljoneid kordi korratud või ei tea kust tulevaid ootamatuid küsimusi. Ent sellisel juhul peaks olema küsijal ka selgelt endal teada, et just seda omadust ta järele proovida tahabki. Kui küsimuste ainus eesmärk on oma oskusliku sõnaseadmisoskusega eputamine või lootus, et närvi aetud inimese käest saab teada püha tõe mõne tema varjatud eluseiga kohta või õnnestub kätte saada loo pealkirjaks sobiv emotsionaalse fraas, on asi viltu.
Maailma üks psühholoogiastaare Paul Ekman on rääkinud, et kahtlustavad inimesed kipuvad tegema nn Othello viga – nähes kedagi närvilisena, arvavad kohe, et tegemist on suure pettusega ja unustavad ära, et pelgalt pidev aluseta kahtlustamine ja torkimine võib inimese samuti väga endast välja viia. Kui sellise veani viivaid vabavormilisi stressitaluvuse teste liiga palju tehakse ja „läks närvi, ju seal midagi ikka valesti on“ arvamist valija rollis inimeste seas palju on, ei saa oluline ametikoht mitte kõige sobivamale kandidaadile.
Sisuliste argumentide asemele astub sel juhul meediapildi abil loodud emotsionaalne mulje.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.