Erle Loonurm: prantslased ei vaju enam leina, vaid nõuavad riigijuhtidelt vastuseid ja tegusid
"Esimesed reaktsioonid pärast traagilisi sündmusi Prantsusmaal on võtnud poliitilise suuna. Ühiskond on küll šokis, aga enam ei ole juttu kurbusest või leinast, nagu pärast Charlie Hebdo sündmusi. Pilgud on koheselt pööratud valitsuse ja presidendi tegematajätmistele," kirjutab Prantsusmaal elav ajakirjanik Erle Loonurm oma kommentaaris.
Eile öösel Nice’is aset leidnud rünnak Prantsusmaa tähtsaimal rahvuspühal on uus otsene ja loomulikult ka sümboolse kõlapinnaga rünnak Prantsusmaa vastu. Järjekordne must päev Prantsusmaa ajaloos, mis leiab aset kõigest poolteist aastat pärast Charlie Hebdod, 8 kuud pärast 13. novembrit ja ligi 4 kuud pärast Brüsseli rünnakut.
President Hollande’i väljakuulutatud eriolukorda, mis pidi lõppema 26. juulil, on pikendatud kolme kuu võrra. Välja on kuulutatud ka kolmepäevane lein: nii pikka leinaperioodi pole riigi lähiajaloos varem olnud ja tegemist on juba kolmanda leinaajaga pooleteise aasta jooksul.
Konkreetsed küsimused ja kriitika
Esimesed reaktsioonid pärast traagilisi sündmusi on võtnud poliitilise suuna. Ühiskond on küll šokis, aga enam ei ole juttu kurbusest või leinast, nagu pärast Charlie Hebdo sündmusi. Pilgud on koheselt pööratud valitsuse ja presidendi tegematajätmistele. Inimeste kannatus on viidud viimase piirini: riigilt oodatakse ilmselgelt efektiivsemat tegevust terrorismilaine peatamiseks.
Seatakse kahtluse alla valitsuse terrorismivastane poliitika ning rahvas tahab vastuseid oma küsimustele: kui palju on veel vaja rünnakuid, et rahva turvalisus ja julgeolek oleks tagatud; kuidas on üldse võimalik, et Prantsusmaa tähtsaimal riiklikul pühal – hetkel mil on kogunenud niivõrd suur hulk rahvast, et koos pidutseda – saab üldse üks veoauto sõita rannapromenaadil rahva hulka. Arvestades üldist olukorda riigis peaks inimeste arvates selline stsenaarium välistatud olema.
Ekspertide hinnangul on Prantsusmaa jätkuvalt terroristide tegevusest ühe sammu võrra maas ja vaatamata riigi jõupingutustele rahva turvalisuse tõstmiseks tuleb tunnistada, et Prantsusmaal ei ole hetkel selget vastust ja mõjuvat vastulööki äärmusrühmituse ISIS tegevusele. Seda ilmestab ka fakt, et rünnaku taga oleva prantsuse-tuneesia päritolu mehe nimi ei figureerinud mitte üheski Prantsusmaa politsei või terrorismivastaste jõudude mustas nimekirjas.
Sotsiaalne meedia ja rahva solidaarsus
Teine märksõna, mis täna ennast selgelt ilmutab, on sotsiaalmeedia üha suurenev roll kriisiolukordades. Nagu võis täheldada juba 13. novembri traagiliste sündmuste ajal, ilmestab rahva hulgas tõusvat solidaarsust ja ühtsustunnet aktiivsus sotsiaalmeedias.
Twitteris on tänasest ööst avatud konto RecherceNice, mille abil loodetakse võimalikult kiiresti ühendust saada kadunud inimestega. Tegemist on samalaadse nähtusega nagu 13. novembril Pariisis alguse saanud Twitteri konto PortesOuvertes – Avatud uksed. Kusjuures väga paljud inimesed avasid ka möödunud ööl on oma kodu uksed, et vastu võtta neid, kes end tänaval rünnakute ajal ja järel ohus tundsid või kes mingil põhjusel oma koju sisse ei saanud.
Samuti suudeti näiteks tänu Facebook’is massiliselt jagatud otsimiskuulutusele üles leida 8-kuune laps, kelle vanemad massiliikumise kaoses silme alt kaotasid.
Toimetaja: Rain Kooli