Alo Lõhmus: inimnäolise euroliidu poole
Suurbritannia rahvas otsustab homsel referendumil, kas see riik jätkab Euroopa Liidu liikmena või lööb ühendusest lahku. Olgu otsus milline tahes, mõjutab see kindlasti ka Eestit, ehkki me ei tea veel päris täpselt, kuidas.
Üks Suurbritannia referendumi positiivseid mõjusid võiks aga olla eestlaste enesekindluse tõus. Meie nimelt oleme selle, mis praegu Ühendkuningriigis aset leiab, juba hiljuti läbi elanud. Me teame, mis tunne neil on. Esimest korda ajaloos saavad eestlased ühe suurrahva hinges toimuvat vaadelda targa ja elukogenud vanema sõbra pilguga. Eks meenuta Suurbritannia euroliidust lahkumise ehk nn Brexiti poolt- ja vastuargumendid ju meie oma laulva revolutsiooni aegseid meeleolusid ning vaidlusi.
Brexiti kandev jõud on inglaste tärganud rahvustunne ning mure oma kodumaa saatuse pärast. Ajaleht The New York Times tsiteeris üht Brexiti veendunud toetajat: „Rahvas tahab, et ta saaks valida neid, kes talle seadusi kirjutavad ja makse määravad, et ta saaks nendega rääkida ning vajadusel neid maha võtta. Rahvas ei taha mingi hinna eest oma suveräänsust, iseseisvust ja demokraatiat Brüsselile loovutada.“ Selles mõtteavalduses on lihtne ära tunda meie oma kunagist frustratsiooni kõike määravate Moskva seltsimeeste ning üleliiduliste ametkondade omavoli üle.
Brexiti teine mootor – tahe vähendada Suurbritanniasse või vähemalt Inglismaale suunduvat immigratsiooni – on samuti otsekui riim meie omaaegsele soovile „peatada Lasnamäe“. Meie tundsime end lämbuvat Eestisse saabuvate venekeelsete migrantide massis, inglased vaatavad hirmuga praegust immigratsioonikriisi ja ka idaeurooplaste, sh eestlaste saareriiki kolimist.
Üsna sarnased on ka vastuargumendid, mida esitati Eesti Nõukogude Liidust lahkumisele ja Suurbritannia Euroopa Liidust lahkulöömisele. Nii nagu omal ajal meile, ennustatakse ka Ühendkuningriigile majanduslikke raskusi ja välispoliitilist plindrisse jäämist. Meie kogemus kujunes siiski üsna vastupidiseks.
Samal ajal hoiatavad eurobürokraadid, et Inglismaa võib ahvatleda oma eeskuju järgima ka teisi liiduriike. See tundub tõenäoline, kui mõelda Eesti ja teiste Balti riikide rollile Nõukogude Liidu lammutajana.
Muidugi on ka olulisi erinevusi. Nõukogude Liit saatis Balti riikide iseseisvuspüüdlusi lämmatama tankid. Euroopa Liit seda teha ei saa ega soovigi. Vägivalla kasutamine võttis Nõukogude Liidult igasuguse ellujäämise võimaluse. Euroopa Liit, oma olemuselt ju siiski üllastele ja humaansetele ideaalidele rajatud ühendus, vaatab oma õõnestamist kõrvalt. Ja just seetõttu võibki Euroopa Liidust veel asja saada, ehk isegi koos Suurbritanniaga.
Saareriigi referendum võiks eurobürokraatidele kainestavalt mõjuda ning panna neid loobuma rahvaste ja inimeste elu liigse reglementeerimise soovist. Miks on Euroopa Liidul tarvis tegeleda totrustega, näiteks hõõgpirnide keelamisega põhjamaades, kus pirnidest eralduv soojus ei lähe raisku, vaid aitab kaasa ruumide kütmisele? Mis on Euroopa Liidu ametnikel pistmist sellega, millises vormis kauge ja kõrvalise Eesti valitsus toetab oma kohalikku väikest lennukompaniid?
Seesugused pisiasjad kompromiteerivad Euroopa Liidu suuri saavutusi rahu hoidmisel ja heaolu loomisel, need ei unune isegi pikkade aastate vältel ning võivad kriitilisel hetkel vormuda vastuhäälteks referendumil. Kui inglaste protestist sünnib aga uus rahulikum ja ratsionaalsem, nii-öelda inimnäolisem Euroopa Liit, millest on rahvastele ilmselgelt rohkem tulu kui tüli, siis pole referendum ette võetud asjata ning see on kasulik ka meile.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar