Taavi Kotka lahkub asekantsleri kohalt erasektorisse – intervjuu
Ligi neli aastat majandusministeeriumi asekantslerina töötanud Taavi Kotka läheb uuest aastast tagasi erasektorisse. Intervjuus "Pealtnägijale" ta avalikus sektoris veedetud aastaid ei kahetse, ka "kasumit" sai riigieelarvesse teenida võrreldes erasektoriga rohkem.
Mõne aasta eest, kui sind oli äsja valitud aasta ettevõtjaks, üllatasid kõiki riigiametisse tööleminekuga. Sinust sai majandusministeeriumi asekantsler. Nüüd oled sa otsustanud, et uuest aastast lahkud sa sellelt positsioonilt. Kas see tähendab, et riigiamet oli kuiv ja ei pakkunud sulle siiski piisavalt väljakutseid?
Ta kindlasti ei olnud kuiv. Vastupidi, väga põnev oli. Arvan, et ma olen olnud nagu laps kommipoes ehk siis saanud teha väga erilisi projekte ja selles mõttes väga kihvt aeg on olnud. Ja kui ma võrdlen seda ettevõtja ajaga, siis ettevõtjana oled osa mingist meeskonnast ja siis koos meeskonnaga sa toodad seda kasumit omanikele ja nii edasi, aga riigisektoris see võimendus, mida sa saad teha, on hoopis suurem. Ehk siis ettevõtjana ei suutnud ma kunagi nii suurt kasumit toota kui selle meekonnaga, millega oleme siin riigis toimetanud.
Näiteks rahandusministeeriumi ja maksu- ja tolliametiga tegime selle n-ö 1000 euro reformi, mis proovis piiri panna käibemaksupettustele. Tegime seda väga edukalt, säästsime riigi jaoks või teenisime riigi jaoks ikkagi sadu miljoneid eurosid.
Mis edasi saab, on sul juba uued väljakutsed teada?
Jaa, ma lähen erasektorisse. Aga täpset ettevõtet veel nimetamata, sellepärast, et see valiku projekt veel käib.
Mis oli tegelikult see põhjus, miks sa otsustasid, et nüüd aitab, peab edasi liikuma?
Tulin avalikku sektorisse puhtalt sellepärast, et kui ma oma aktsiad Nortalis ära müüsin, siis sain konkurentsikeelu kaheks aastaks. Toona ma kantsler Marika Priskele lubasin ka, et olen kaks aastat ja sellest kahest on saanud nüüd siis peaaegu juba neli aastat. Ja pean ausalt tunnistama, et ega hing ihkab sinna erasektorisse ikka tagasi.
Aasta alguses käisid sa südameoperatsioonil, et kuivõrd on sinu tervis seotud selle lahkumisotsusega?
Kindlasti mitte. Absoluutselt mitte. Muidugi tahaks väga tänada ja kiita neid Eesti arste, kes mind aitasid nii Tartus kui Tallinnas. Meil on ikka tipptasemel meditsiinipersonal.
Aga mis saab edasi nüüd e-residentsuse programmist?
See oligi üks põhjus, miks ma nii kauaks riigi palgale jäin, sest e-residentsuse programm vajas tugevaid radikaalseid otsuseid, et aidata nendel otsustel n-ö läbi murda ja seadusteks ja määrusteks muutuda. See hoidis mind tegelikult kinni. Ma väga usun sellesse programmi ja arvan, et Eestil on siin oma võimalus.
Kuidas läheb üldse praegu e-residentsuse programmil?
Programmil läheb väga hästi. Kui mõtleme nii, et eelmisel aastal sündis Eestis ca 14 000 last, siis täna on meil ca 14 000 e-residenti - need on inimesed, kes juba täna panustavad meie majandusse ja mis kõige parem, et see on alles algus. Näeme, et oleme tegelikult õigel teel. Kui need numbrid kasvavad, kasvab ka nende ettevõtete arv, mis nende e-residentidega on seotud, ja nii saab meie riik rikkamaks.
Täna toob keskmine e-residendi poolt loodud ettevõte riigile umbes 250 eurot täiendavat käivet kuus, aastas umbes 3000.
See programm on muidugi saanud ka piisavalt kriitikat. On öeldud, et kui neid e-residente liiga palju üks hetk saab, siis ei suudeta enam nende tegevust piisavalt kontrollida, kasvavad majanduskuriteod, Eestist saab offshore riik.
Kusjuures naljakas, et seda kriitikat on ta saanud ainult Eestis. Ehk siis väljaspoolt Eestit selliseid artikleid ei leia. Ja miks ei leia, ongi see, et me omad inimesed ei ole ehk viitsinud süveneda programmi olemusse.
Kuna ta on täisdigitaalne ehk siis seal ei ole sularaha mängus, seal ei ole n-ö käest kätte tehinguid mängus, seal on ainult digitaalsed tehingud, siis see kokkuvõttes tähendab, et süsteem on üdini läbipaistev. Ja me oleme seda alati ka oma klientidele, nö e-residentidele öelnud, et arvestage sellega, et te olete nagu täiesti läbipaistvas süsteemis. Et tõeline e-riik tähendabki läbipaistvust.
Eesti kui e-riik. Meile meeldib ennast sellena näha ja tutvustada ennast igal pool. Rääkida, kuidas meie juures saab tulu deklareerida kõigest minutitega jne. Samal ajal erinevad edetabelid võib-olla ei toeta seda kuvandit. Äkki on Eesti kui e-riik üks paras bluff?
Kui Eesti e-riik oleks bluff, siis ei käiks siin iga nädal üle 20 delegatsiooni uurimas, et mis siin toimub. Meid ei kutsutaks tippkonverentsidele esinema. Tulin ise just Londonist Wired Security konverentsilt. Me olime ainuke riik, kes sinna oli kutsutud riigina.
Kus me kaotame kohti ja mis meid alati kukutab edetabelites tahapoole, on see, et meie erasektor ei ole nii automatiseeriud kui näiteks Soomes või Saksamaal. Või ka Jaapanis.
Ehk siis need edetabelid on alati nii, et nad ei vaata ainult avaliku sektori toimimist, vaid nad vaatavad ka seda, mismoodi su erasektor välja näeb. Ja seal me tõesti kaotame palju. Aga avalikus sektoris mulle näib, et me oleme OECD kõige väiksemate valitsuskuludega riik, me oleme kõige efektiivsemad maksukogujad maailmas jne. Selles mõttes eestlane võib täie uhkusega öelda, et me oleme parim e-riik maailmas kindlasti.
Toimetaja: Priit Luts
Allikas: "Pealtnägija"